Kahe suure saarlase, silmapaistva keeleteadlase Johannes Aaviku (1880 – 1973) ja armastatud muusikapedagoogi Joosep Aaviku (1899 – 1989) majamuuseum Kuressaare südames.
Kõige lihtsam ja kiirem viis meie igapäevaste tegemistega kursis olla, on läbi Facebook’i uudistevoo
Ja tarwitseb meil vaid Tartu Ülikooli raamatukokku nina pista, kui kohe leiame…:![]()
![]()
"Eestikeelse ulmekirjanduse olemust on läbi aja kirjanikest enam vorminud tõlkijad, kelle määravat rolli kiputakse sageli ära unustama.![]()
![]()
Iseäranis ere, laiahaardeline ja kestev on olnud Johannes Aaviku tõlgete mõju.![]()
![]()
Esimesed katsed õuduskirjandust eestindada tegi Aavik Tartu Ülikooli tudengina aastatel 1902-1903, kui mitmel pool (nt ajalehes Postimees) ilmusid tema ümberpanekud Guy de Maupassanti ning Edgar Allan Poe lugudest.![]()
![]()
1913. aastal tõlkis ta Postimehe järjejutuks J.-H. Rosny vanema värske lühiromaani „Maakera surm", mis kõneles kauge tuleviku vaevatud inimkonnast. Selle teosega oli Aavikul juba väga selgeks sihiks levitada oma keeleuuenduslikke ettepanekuid, sest nagu ta eessõnas märkis, "kus on see mõnusam teha, kui ühes ilukirjanduslikus teoses, nowellis, romaanis, mida laiemadki ringkonnad loewad."![]()
![]()
Kuid ajalehetoimetus polnud siiski piisavalt aldis uuendustega kaasa minema ning juba järgmisel aastal asutas Johannes Aavik omaenda kirjastuse Reform (hiljem Istandik).![]()
![]()
Erilist hoolt pühendas värske kirjastaja maailmakirjanduse üleloomulikke lugusid koondavale tõlkesarjale „Hirmu ja õuduse jutud" (1914-1928), mida ilmus kokku 24 numbrit. Ulmelise sarja kesksed autorid olid koostaja pikaaegsed lemmikud Poe ja Maupassant, kuid ampluaa oli palju laiem, ulatudes kaasajast antiigini, suurtest klassikutest (Johann Wolfgang von Goethe, Juhani Aho jt) parajasti žanrit vormivate õuduskirjanikeni (nt Hanns Heinz Ewers).![]()
![]()
Võibolla just tänu meie esivanemate ulme- ja põnevusjanule on käibesse läinud selles sarjas tarvitatud tehissõnad nagu kolp, roim, relv, laip, raev, julm, sünge, kummaline, ent ka hoopis neutraalsemad keeleuuendused, näiteks i-mitmus."![]()
![]()
Täname, TÜ raamatukogu ja Prima Vista kirjandusfestival! ![]()
![]()
Muide, TÜ raamatukogus on ka saarlase Vello Vinna imetore näitus "Tehis ja ehis" seni näitamata töödest:)
Ja veel Johannes Aaviku tõmmususest ja tulisusest: "1930. aastal pakkus näiteks eesti keeleteadlane Andrus Saareste (1892 – 1964), kel täna surma-aastapäev, Johannes Aaviku võimaliku emapoolse esivanemana välja muulase: "….olnud mitu põlve tagasi keegi tõmmuihuline, taluelule võõras ja põllutöös saamatu mees, arvatavasti välismaalane (Lõuna-Euroopast?).![]()
![]()
August Mälgu esivanemate kohta kirjutab teatridekoraator Frits Matt, kirjaniku õpilane nii:![]()
![]()
"Tema tõmmuvõitu nahavärv ja kõik muu tema olekus meenutas mulle midagi lõunamaist…Üks vana legend Lääne-Saare rannarahva hulgas kõneleb, et kunagi kauges minevikus hukkus Karala kuivadel Hispaania või mõne teise võõramaa laev. ![]()
![]()
Mereõnnetusest randa pääsenud laevamehed jäidki sinna, rajasid oma eluaseme ning segunesid põliselanikega.![]()
![]()
Lääne-Saaremaa ja Sõrve rannarahva hulgas võime tõepoolest leida nende oletatavaid kaugeid järglasi: nahavärvus, liikuvus, kiirem kõnetempo, mitmekülgsed anded ja muu olek just nagu reedavad lõunamaist päritolu…![]()
![]()
See pole esimene kord, kui Saaremaa suurte poegade andekust ja muid omadusi on püütud seletada võõra verega."![]()
![]()
Tekst Aarne Vinkeli raamatust "August Mälk", kirjastus "Eesti Raamat", 1993. ![]()
Fotol Andrus Saareste, ÜAM F 371:5 F, Tartu Ülikooli muuseum, www.muis.ee/museaalview/1785123
Johannes Aaviku emapoolsed esivanemad pärinevad Valjala kihelkonnast Võhksa (Wexholmi) mõisa piirkonnast. ![]()
![]()
Selles suguvõsaliinis on ta kaugeimaks teadaolevaks esiemaks Vannamõisa Jahni ema Marre (1715-11. VIII 1790). 1782. a. revisjoni ajal oli taluperemees Vannamõisa Jahn 34- ja ta naine Andruse tütar Tio 35-aastane. ![]()
![]()
Johannes Aaviku emapoolne vanaisa Ado sündis Võhksal 22. nov. 1810. Rahvasuu jutustab, et keeleteadlase empoolne vanaisa Ado Vesik (Vessik) erinenud silmahakkavalt harilikust saarlasest. «Ta olnud käharpäine, tõmmuvereline ja romantilise hingelaadiga väikesekasvuline mehike, keda tegelik talutöö pole üldse huvitanud.![]()
![]()
Aaviku ema olnud suuresti oma isasse: käharate juustega ja sõstrasilmadega, väga tundeergas ja ilumeelne, tuliloomuline ja elava kujutlusvõimega.» ![]()
![]()
Allikas: Allikas: "Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule". H. Vihma, K. Mihkla, Tallinn, Valgus, 1971.![]()
![]()
Fotol ei ole Johannes Aaviku esiemad, sellega meenutame hoopis Kristjan Assafreyd, kes tegutses kuni 1869. aastani Kuressaares fotograafina. Temalt sai tellida visiitportreid, medaljone, maastikupilte, Kuressaare vaateid ja fotokoopiaid kunstiteostest. ![]()
![]()
Siinne foto on emadepäeva puhul ema ja väikese tütre täisportree, isikud tuvastamata. SM F 4115:6 F, Saaremaa Muuseum SA, www.muis.ee/museaalview/2609736![]()
![]()
Fotograaf Christian (Kristjan) Assafrey (31. märts 1837 – 30. juuni 1874) oli eesti fotograaf ja Kuressaare esimene trükkal. Assafrey fotod on haruldased. 1982. aastal oli teada kolm fotot: Tallinna kodaniku W. Kruse, Pärnu raamatuköitja ja bibliofiili M. Jürgensi ning Saaremaalt pärit hilisema Tartu notari E. Ditmari portree. 2025. aasta seisuga oli Saaremaa muuseumi fotokogus neli Assafrey fotot, kuid neil kujutatud isikuid pole suudetud tuvastada.
Tuletame täna päevakohaselt meelde Euroopat kui eeskuju Eestile: "Noor-Eestit…võib pidada keeleuuenduse hälliks. ![]()
![]()
Nagu juba öeldud, küpsesid osalt just selle rüpes Aaviku mõtted eesti keele rikastamisest. Või õigem oleks ehk öelda, et Aaviku keelealastel ideedel ja Noor-Eestil oli sama lähtekoht, sajandi alguse noorte haritlaste (gümnasistide ja üliõpilaste) rahulolematus eesti kirjanduse ja selle väljendusviisidega, soov nende taset tõsta, milleks tuli pöörduda Euroopa eeskujude poole ning leiutada peenem stiil ja keel. ![]()
![]()
Nimelt kasutasid Noor-Eesti kirjanikud juba tükk aega enne Aaviku keeleuuenduse programmi sõnastamist „uuendatud" keelt, mis kubises murdesõnadest, uutest tuletistest ja mitmest Euroopa keelest, eriti soome keelest laenatud sõnadest. ![]()
![]()
Juba varem oli konservatiive šokeerinud nende pea peale keeratud eesti keel ning tihedam ja keerukam stiil, mille läbitungimatust neile meeldis ![]()
sarjata. Mõni autor nimetas seda nähtust sõnadega „keele uuendus", mis omandasid hiljem liitsõnana kitsama tähenduse ja hakkasid tähistama Johannes Aaviku algatatud liikumist."![]()
![]()
Tekst: "Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus", Antoine Chalvin, 2023![]()
Fotol lehekülg Noor-Eesti III albumist 1909, Aino Kallase luuletus "Üle Müüri", UTKK F 45/HFK1, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, www.muis.ee/museaalview/3537867
Saare murdekeele huvilised, täpselt nädala pärast on muuseumiöö, kus kuulda võib tulelindu, saeviili, jõeköstrit ja teisi sulelisi!
"Kuresaar oli mulle Linn par excellence – peenema ja kõrgema elu asupaik, mille kõrval kyla oli nii madal, lihtne ja armeta. Maal elasid harimata maainimesed, talopojad, linnas aga „saksad", see peenem rahvas. Selle poole hakkasin sellest esimesest linnasõidost pääle tundma erilist pyydlust ja taotelu. See Kuresaare-tee, alates Kõigustest, Kahtla kõrtsi juurest, on mu lapsepõlvest pääle kuni hilisema eani mulle alati olnud nii huvitav, nii ilus ja armas, et ma seda ikka jälle tahaksin sõita vaatlemaks selle vahelduvaid maastikke mõlemil pool ja alnamaks nende erinevaid muljeid ning tunnelmaid."![]()
![]()
Palju õnne sünnipäevaks, Kuresaar, peen linn par excellence!![]()
![]()
Johannes Aavik, IDEEPE![]()
Arensburg (Kuressare) 1910, ERM Fk 167:105, Eesti Rahva Muuseum, www.muis.ee/museaalview/623505