Kahe suure saarlase, silmapaistva keeleteadlase Johannes Aaviku (1880 – 1973) ja armastatud muusikapedagoogi Joosep Aaviku (1899 – 1989) majamuuseum Kuressaare südames.
Kõige lihtsam ja kiirem viis meie igapäevaste tegemistega kursis olla, on läbi Facebook’i uudistevoo
Johannes Aavik kirjeldas ideaalnaist 1909. aastal, inglased ideaaljänest juba 19. sajandi lõpus. ![]()
![]()
Viimast on kohane mainida nii kevadpüha kui majamuuseumi puhul, mille asukoht on Kuressaare ajalooline Jänesteküla. Ka sel puhul, et Johannes Aavik väisas Inglismaad esimest ja ainsat korda just lihavõtete paiku 74 aastat tagasi. Mida me keelemeister Londonis tegi, saab lugeda lähiajal Saarte Häälest.![]()
![]()
Inglise ideaaljänesel pidi olema liblikakujuline ninalaik, täpselt 33-täpiline laine kerel (ja täpselt ühesugune mõlemal küljel) ning iseloomulik must triip selgrool.![]()
![]()
Külastage täna Kuressaare lossi munapühatralli ja hinnake (või siis mitte), kas mõni sealne heina nosiv isend tundub ideaalilähedane – või siis lihtsalt väga armas:)![]()
![]()
Kena kevadpüha!![]()
![]()
Ideaaljänese pildi ja teksti allikas: publicdomainreview.org/collection/in-search-of-the-impossible-the-perfect-english-rabbit/
Ja nüüd avalikustame Johannes Aaviku 145. sünniaastapäeva esseekonkursi tulemuse, milles tõsteti esile kahte tööd: ![]()
![]()
esimest neist nimetati nauditavaks lugemisvaraks, kujundi- ja müüdiilma juhatavaks esseeks, mis kaeb keeleilma, loob isiomast utoopiat ja on (sõna)mänguline. Esitatud esseedest oli just see kõige (ilu)kirjanduslikum. Autori meisterlik sõna ja kujundite valdamine toob välja meie keele rikkuse, näiteks „sajuse ilmaga on liigestes selgelt tunda, kuis toimuvad nihkeid kaduviku suunas me rahva mõtteilma sügavaimates kihtides, kus varjul me omakultuur, tüvitekstid, identiteet, põlisoskused, emakeel“, „Algoritmide läbi kontrollitud tekstiilma nimetatakse sõnavabaduseks“. Autor kirjutab, et „Kui võtaks õige plaani ja kohtuks, härra Aavik“. Ajaraam jääb küll lahtiseks, aga Aavik võiks kohtumisel uhkust tunda, kui hästi ja värvikalt kõlab eesti keel;![]()
![]()
teises meeldis žüriile selle terviklik ülesehitus ja positiivne nägemus eesti keele tulevikust; oli tunda, et autor on tegelenud Aaviku tekstidega, võtnud aega neisse süveneda ja viia lugeja Aaviku kingades ajarännakutele. Näiteks puudutab autor y ja ü küsimust ja udeleb, kumb on peale jäänud 100 aasta pärast. Ka käsitleb autor globaliseerumise mõju eesti keelele. Kuigi essees puudutatakse murekohti, jõutakse tõdemuseni, et eesti keel on meie endi kätes. ![]()
![]()
Aplaus ja õnnesoovid esimese essee autorile Mari Lepikule Sõrvest ja teise essee autorile Teele Rannale Läänemaa Ühisgümnaasiumi kümnendast klassist!![]()
![]()
Täname ka žüriid koosseisus Kaarina Rein, Johannes Aaviku Seltsi liige ja klassikaline filoloog, tõlkija; Monika Undo, Läänemaa Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja, "Keele konksvingerduste" autor; Olavi Pesti, Saaremaa muuseumi teadur, kaheaastaraamatu koostaja ja toimetaja.![]()
![]()
Ülal toodud mõtted esiletõstetud esseede kohta pani kirja Monika Undo.![]()
![]()
Loodame esseesid lähiajal kas täis- või osamahus avaldada!
Aavikute maja rõõmustab taas ja taas topelt: noore kirjanduse ajakiri Värske Rõhk annab välja Vauhinda (VAU!), mille kriitikapreemia nominent on Juuli Teder, kes eelmisel suvel tõlketöösse süvenemiseks meie maja loomeresidendina väisas.![]()
![]()
Juuli kandideerb artikliga Roland Barthes'i teosest![]()
„Armudiskursuse katkeid“ (Eesti Kunstiakadeemia kirjastus, 2023, tõlkinud Anti Saar):![]()
![]()
"Barthes’i loodud (romantilise) armastuse käsitlus on segu tema isiklikust elust, vestlustest sõpradega, ilukirjanduslikest viidetest ja teoreetilisest taustast (klassikaline filosoofia, müstitsism, zen-traditsioon, psühhoanalüüs jne) valatuna loogilisse, struktuursesse kirjanduslikku vormi.![]()
![]()
Teos koosneb 80 fragmendist, mida Barthes ise nimetab figuurideks sõna koreograafilises tähenduses: armunud olemine on aktiivne tegevus ja väljendub armunu pidevas liikumises, mille erinevaid olekuid on võimalik raami püüda, nimetada ja sõnaraamatu kombel süstematiseerida.![]()
![]()
Näiteid figuuridest: Puudustunne, Askees, Ootus, Täitumus, Pagendus, Rõivastus, Ma-armastan-sind, Ühtsus ja nii edasi." ![]()
![]()
Hoiame pöialt!🦚VAUHIND 2025🦚 juba järgmisel nädalal! Teie ees on kriitikapreemia nominendid:![]()
![]()
𝑴𝒐𝒓𝒕𝒆𝒏 𝑴𝒂𝒅𝒆, 𝑳𝒊𝒔𝒂𝒏𝒏𝒂 𝑳𝒂𝒋𝒂𝒍, 𝑨𝒏𝒆𝒕𝒕𝒆 𝑷𝒂̈𝒓𝒏 𝑽𝒊𝒓𝒈𝒊𝒏𝒊𝒆 𝑫𝒆𝒔𝒑𝒆𝒏𝒕𝒆𝒔’𝒊𝒔𝒕 (VR 87): va.ee/ta-tuleb-ja-karbib-mu-vaimset-munni/![]()
𝑱𝒖𝒖𝒍𝒊 𝑻𝒆𝒅𝒆𝒓 𝑹𝒐𝒍𝒂𝒏𝒅 𝑩𝒂𝒓𝒕𝒉𝒆𝒔'𝒊𝒔𝒕 (VR 90): va.ee/niisiis-raagib-armunu-ja-ta-utleb/![]()
𝑱𝒐𝒉𝒂𝒏 𝑯𝒂𝒍𝒅𝒏𝒂 𝑻𝒐̃𝒏𝒊𝒔 𝑽𝒊𝒍𝒖𝒔𝒕 (VR 90): va.ee/taevas-vana-hinge-kohal/![]()
𝑮𝒓𝒆𝒈𝒐𝒓 𝑴𝒂̈𝒏𝒅𝒎𝒂 𝑭𝒆́𝒍𝒊𝒙 𝑮𝒖𝒂𝒕𝒕𝒂𝒓𝒊𝒔𝒕 (VR 92): va.ee/guattari-okosoofia-ehk-lopp-prantsuse-aedadele/![]()
𝑹𝒊𝒔𝒕𝒆 𝑺𝒐𝒇𝒊𝒆 𝑲𝒂̈𝒂̈𝒓 𝑪𝒐𝒓𝒏𝒆𝒍𝒊𝒂 𝑻𝒓𝒂𝒗𝒏𝒊𝒄𝒆𝒌𝒊𝒔𝒕 (VR 90): va.ee/olemise-taiesti-talutav-hoomatav-ja-moodukas-kergus-ehk-noorteromaanidest-uldiselt-ja-ketsi…![]()
![]()
Loe kindlasti!![]()
![]()
🐊🐊🐊
Toomas Kiho "Pundinuiad", Maria Petersoni "Erivajalik", Renate Keerdi "Kahheldraal", Tuuli Roosma "Menupaus" – eesti kultuur täis sõnamänge! Johannes Aavik rõõmustaks:)
ARVUSTUS ⟩ Toomas Kiho annab oma luulekogus eesti elu edenemise takistajaile nuiaga
tartu.postimees.ee
Ajakirjal Akadeemia on Tartu vanalinnas väike, aga see-eest raamaturohke toimetus. Umbes 23 aastat seal toimetanud ja aastast 2002 peatoimetanud Toomas Kiho on tänavu märtsis saanud trükikojast es…
Päike särab praegu Kuressaare lillakas-hallikas taevas nagu Helvi Jürissoni lasteraamatu kaanel.![]()
![]()
Aavikute maja asub Kuressaare ajaloolises linnaosas nimega Jänesteküla, mistõttu palusime Eesti Raamatu Aasta 2025 puhul Hoiuraamatukogul läkitada meile eesti kirjanike lugusid jänestest, mida lapsed suvel me aias murul kõhutades lugeda saaksid. Täname Kalju Tammarut!
Aavikute maja muuseumiöö "Öös on NIMEraamatut" üks esinejaid on Fred Puss, keda paljud teavad ka kui ETV populaarse saate "Sinu uus sugulane" konsultanti. All toodud artiklis on juttu ka Saaremaa nimedest, nii et saab juba end muuseumiöö lainele sättima hakata:Eesti ala talupoegadele 1820.–1830. aastail ametlikult antud nimedest märkimisväärne osa oli kasutuses ka varem, mõnikord sajandeid, kirjutab Fred Puss: doi.org/10.54013/kk807a3