Aavikute maja
Kahe suure saarlase, silmapaistva keeleteadlase Johannes Aaviku (1880 – 1973) ja armastatud muusikapedagoogi Joosep Aaviku (1899 – 1989) majamuuseum Kuressaare südames.
Kõige lihtsam ja kiirem viis meie igapäevaste tegemistega kursis olla, on läbi Facebook’i uudistevoo
Kui 1918. aastal 23. veebruaril kuulutati Pärnus Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik, järgnes sellele spontaanne "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ühislaulmine.![]()
![]()
Lisame sellekohase eht-aavikliku kommentaari -nd poolt ja -nud vastu aastast 1916 ehk 2 aastat enne Eesti iseseisvumist:![]()
![]()
"See murdeline lühem lõpp on kõigile tuntud -nd: kulund, luband, kadund, liikund, arenend, kirjutand, avaldund.![]()
![]()
Et neid -nd lõpulisi vorme õige laialt kõnekeeles tarvitatakse, väga paljud räägivad ainult neid ja mitmed on ainult kirjakeele mõjul hakanud -nud kõnelema, siis ei oleks nende tarvituselevõtt kirjakeeleski mingi järsk uuendus, mis meie keeleharjumusi kuidagi tunduvalt haavaks. Päälegi luuletajad tarvitavad neid juba ammu ja alati, näit:![]()
![]()
Sa oled mind ju sünnitand![]()
Ja üles kasvatand. (Jannsen)"![]()
![]()
Head aastapäeva, head Eesti vabariigi ja eesti keele sõbrad!![]()
![]()
Allikas: Johannes Aavik, "Katsed ja näited", Keelelise uuenduse kirjastik nr 11, kirjastus Reform Tartus, 1916.
“Tabavad võrdlused ja ehtsaarlase naljad ning muidugi saare murrak ilmestavad tema mälestusi ja muljeid. Tal on endiselt võrratu mälu, kõige pisemad seigad lapsepõlve- või kooliajast ning naabritest on ta endas võõrsil alles hoidnud.”![]()
![]()
Paul Friedrich Saagpakk (2. september 1910 Mustjala vald, Saaremaa – 23. veebruar 1996 Kuressaare) oli eesti keele- ja kirjandusteadlane, leksikograaf ja publitsist.![]()
![]()
Sitke saarlase peategelaseks jääb üle tuhande leheküljeline “Eesti-inglise sõnaraamat” (1982), mis tutvustab meie keelt kogu tema rikkuses ka rahvusvahelisele üldsusele. Eestlastel ei aita ta õppida mitte ainult inglise keelt, vaid veelgi rohkem oma emakeelt. Saagpakk sarnaneb Wiedemanniga ka selle poolest, et ta koostas mahuka kakskeelse sõnaraamatu üksi ja käsitsi.![]()
![]()
"Peamiselt sain kaasabi dotsent Johannes Aavikult, kes vaatamata oma kõrgele eale, kirjutas väga hea grammatilise ülevaate eesti keelest, koostas oma tüüpsõnade tabelid, ja redigeeris puhta masinakirjas käsikirja.![]()
![]()
Suurim tänu kuulub Aavikule just selles osas, et ta õhutas mind käsikirja lõpetama, mainides ühes kirjas, et selline suur töö jääb püsima sajaks aastaks eesti leksikograafias."![]()
![]()
1994. aastal autasustati Paul Saagpakku Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinnaga, kaks aastat hiljem Riigivapi teenetemärgi IV klassiga. ![]()
![]()
Oma suureks eeskujuks pidas Paul Saagpakk keeleteadlasest kaassaarlast Johannes Aavikut: “Ma pean teda geeniuseks. Ta valdas 11 keelt. Samas tundis ta huvi füüsika ja matemaatika vastu, oli viiulivirtuoos, mängis klaverit ja joonistas."![]()
![]()
Paul F. Saagpakk "Eesti-inglise sõnaraamat – keeleteaduslik suursaavutus" kogumikus "Saare rahvas vabas maailmas", Saarlaste Ühing Torontos, 1984![]()
Foto: Mehe portree, keele- ja kirjandusteadlane Paul Saagpakk, ERM Fk 3051:17060, Eesti Rahva Muuseum, www.muis.ee/museaalview/4168369![]()
Saarte Hääl, Aare Laine "Suurele Saaremaa Saagpakule mõeldes", 2. sept 2010![]()
Sander Liivak, “Keelekunstniku ausammas”, Koolibri 1996.
Rahvusvahelise emakeelepäeva puhul:![]()
![]()
"Võõra keele ja kultuuri kaudne mõju on yldse ses, et see enam-vähem harit eestlaste keeletunde teataval määral nyristas ja pani emakeelt unustama. Keerulisemad ja peenemad omapärasused, eriti kui neil polnud võõras keeles vasteid, hakkasid hävinema.![]()
![]()
Meie kirjakeel on kujunend väga halvus tingimusis: ta loojad on saksa pastorid, kes teda puudulikult oskasid, ja pärast kyll syndind eestlased ise, kelle keeletunne sel võõral mõjul oli nyrinend või kes seda olid hakand unustama. Pääle selle oli ka vaimuliku kirjanduse ja mõisasakste vigane keel jõudnud rahva keelt ennast omajagu rikkuda.![]()
![]()
Kirjakeele kujunemise ja arenemise ebasoodsaks tingimuseks sai veel nõrk rahvustunne, teadvus ning arusaamine ja yldise mõtlemise pääliskaudsus meie inimeste juures. Viimasega on seletetavad nii mitmedki keelevead ja rumalused, millest meie kirjakeel kubiseb.![]()
![]()
Tahetakse seda viletsat kirjakeelt parandada, siis tuleb seda teha ehtiste, õigete ja omapäraste rahvakeeliste keelendite panemisega vigaste asemelle või nende analoogial uute loomisega; osalt tuleb ka puhtamana säilind soome keele eeskuju appi võtta. ![]()
![]()
Soome keelt ei tarvitse seega sugugi karta, vaid see olgu meile selleks keelelise puhtuse ja omapärasuse ideaaliks, mille poole tuleb pyyda, sest see näitab, miline oleks eestigi keel olnud, oleks ta saand areneda soodsamais tingimusis."![]()
![]()
Allikas: "Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule". H. Vihma, K. Mihkla, Tallinn, Valgus, 1971.![]()
![]()
Foto: Johannes Aavik Helsingi ülikooli päevilt, SM F 3705:2 F, Saaremaa Muuseum SA, www.muis.ee/museaalview/3014053
Aavikute majal oli suur au intervjueerida Sirbi palvel selle aasta Wiedemanni keeleauhinna laureaati Anu Lampi. Täname Sirbi toimetust usalduse ja toe eest! Loo link kommentaaris.
„Kui päike paistis ja vihma sadas samaaegselt, oli Kuressaare kõige rohkem oma nägu.![]()
![]()
Telliskivikatused läikisid päikeses, lubjatud katuseharjad, korstnad, seinad ja müürid helendasid vastu tumedat taevast, vihmapiisad sätendasid puude ja põõsaste lehtedel ja munakividest tänavad läikisid hubaselt. Kui veel juhtus vikerkaar taevas olema, siis oli see just nii suur, et ulatus üle kogu linna.![]()
![]()
Kõik mahtus sinna sisse. Laurentsiuse kiriku torn tülitseva hakiparvega, kajakad turu kohal, park oma vanade kastanitega, piiskopi loss ja Wildenbergi nahavabriku varemed ja korstnad. Samasuguse ilmaga oli kõik lahe ja puhas – majad tänavad, puud, inimesed ja loomad.![]()
![]()
Jasmiinilõhn, üle müüride rippuvad leetrid ja sirelid, mustades sukkades Saaremaa naised väikeste vankrite ja hobustega, kodukootud riietes mehed vankrite kõrval, laulev Saaremaa keel, tänavakivide vahelt rohtu kraapivad vanainimesed, vikerkaar ja hõbedaselt läikivad vihmapiisad – see oli naeratav Kuressaare", on Erik Haamer kirjutanud.![]()
![]()
"Suuremõisa põldude äärest algas linn, aga seda kutsuti rohkem külaks – jäneste külaks. Seal, Sepa tänaval, hilisemal Vallimaa tänaval, asus Haamerite maja. Tänava lõpus oli keelemeister Johannes Aaviku kodu."![]()
![]()
Täna on Aavikute naabrimehe, saarlasest maalikunstniku Erik Haameri 118. sünniaastapäev.![]()
![]()
Tekstid: Reeli Kõiv "Eerik Haamer. Monograafia" Tartu Kunstimuuseum ja KUMU 2008.![]()
Ervin Pütsep Erik Haameri elust ja loomingust kogumikus "Saare rahvas vabas maailmas", Saarlaste Ühing Torontos, 1984.![]()
![]()
Erik Haamer Moelösundis, TKM F 23243, Tartu Kunstimuuseum SA, www.muis.ee/museaalview/3438449
Sõbrapäeva puhul kahe suure keelemehe SÕPRUMISEST:![]()
![]()
"See oli sügissemestril 1905, kui me Johannes Aavikuga tutvusime ja sõprusime, muidugi Helsingis, ülikoolis, soome sugukeelte loenguil, mida mõlemad kuulasime, nagu ka Villem Grünthal ja Gustav Suits.![]()
![]()
Olin esimese aasta üliõpilane, aga juba koolipõlves Kuopios oli mind torganud see kärbes, mille meeldivast mürgist ma eluajal lahti ei ole saanud – nimelt vedu ja armastus Eesti vastu.![]()
![]()
Ühes alamas klassis õppis Leeni Ploompuu (hiljem pr. Vesterinen), kellelt siis juba üht ja teist kuulsin, aga oli ka lauluõpetaja A. Pekuri, kes laskis meil laulda "Oleksin laululind".![]()
![]()
Ei tea, kuidas need laulusõnad ka läksid, kuidas neist ka aru saadi, aga neis oli midagi salapäraselt külgetõmbavat, ja viis tungis olse südamesse, me jätsime hariliku lärmitsemise ja jäime viivuks mõtlema.![]()
![]()
Seda vaikust tarvitas õpetaja ja täiendas oma sooja ettekannet, et vaadake, niisugustes ütlemata raskeis oludes on meie vennasrahvas oma rahvusliku kultuuri loonud, omast käest heliloojad ja kõik."![]()
![]()
Nii kirjutab Lauri Kettunen, soome murrete ja läänemeresoome keelte uurija, Tartu Ülikooli ja Helsingi Ülikooli professor, sõprumisest Eesti ja Johannes Aavikuga.![]()
![]()
"Oleksin laululind" sõnade autor on Saaremaa esimene naisluuletaja Julie Ederberg, kelle sünnist möödus 8. veebruaril 165 aastat ja kellest kõneles meie eelmine postitus.![]()
![]()
Kommentaaris toodud lingil saab kuulata Julie sõnadega "Oleksin laululindu", viisi autor Johannes Kappel.