Kahe suure saarlase, silmapaistva keeleteadlase Johannes Aaviku (1880 – 1973) ja armastatud muusikapedagoogi Joosep Aaviku (1899 – 1989) majamuuseum Kuressaare südames.
Kõige lihtsam ja kiirem viis meie igapäevaste tegemistega kursis olla, on läbi Facebook’i uudistevoo
"Saaremaa pealinn on igale mandrilt tulijale suure rahu, kosutuse ja puhkuse paradiisiks, mis on ka peamiseks teguriks suvitaja Kuressaarde tagasi meelitamisel.![]()
![]()
Kuressaarel on oma kindel ilme, oma traditsioonid, millele ta alati truuks jääb, sealjuures kindlasti kaasa sammudes edasirühkiva elu nõuetega. Ka saabuval suvitushooajal teostatakse hulk põhjalikke uuendusi ja täiendusi. ![]()
![]()
Liialdatud luksust, kirevat plaažielu ning kulukaid lõbusid Kuressaare oma suvitajaile ei paku, selleks on tema abinõud piiratud.![]()
![]()
Oma ületamatu tervismudaga, hää kliimaga, linna omapärase rahuliku miljööga on tal aga parimad eeldused pakkuda tõelist ja tervendavat puhkust."![]()
![]()
Täna kuulasid Kuressaare kuursaalis ajaloolase Maret Soorski ülevaadet Kuressaare 1936. aasta suvituselust Saaremaa Gümnaasiumi õpetajad Kadi Aavik ja Piret Tänav, Nooruse kooli õpetaja Madli-Maria Naulainen, ning Merit Karise Aavikute majamuuseumist, et seada mõtteid sügisesele ajarännule, mil Saaremaa Gümnaasiumi ja Nooruse kooli õpilased kogevad ajastutruu spordile ja kehakultuurile keskenduva koolipäeva 1936. aasta kui Berliini olümpiamängude aasta võtmes.![]()
![]()
Ajakiri "Maret", 1936.
Ööpitk, jöeisand, kaakaul, harkhänd, kukulinnu sulane, rootslane, kadakakana, potträstas, nonn, metstui ja hunt, kes öö läbi viiulimängu kuulas, kõik need tegelased väisasid tänu Mari Kendlale (Eesti Keele Instituut) ja Risto Järvele (Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv) muuseumiööl Aavikute maja ning laulsid, häälitsesid, kõnelesid. Jääme pikisilmi ootama Saaremaa murdekeele sõnastikku, mille toimetamise Mari Kendla sel aastal oma õlule võttis.![]()
![]()
Suur tänu kaaskorraldajale Kristiina Maripuule, giidipraktikant Piret Puusepale ning Inge Ligile Saare Maakonna Keskraamatukogust, kes tõi muuseumiööle kaasa kauni kirju valiku lasteluulet meie laululindudest:)
Kas teate, et Saaremaa Muuseumil on flamingo topis? Aga miks kõlab Aavikute majas täna linnulaul alates kl 18.15?![]()
![]()
"Kuulja kõrvale mängib looduses terve linnuorkester. Nõnda näiteks kirjutab kunstnik ja innukas loodusesõber Ants Murakin (1892 – 1975), kes, muide, oli vaimustuses Johannes Aavikust ja tema keeleuuendusest: Viiulite keerulisi ja vahelduvaid helisid on meistrid kuuldavale tooma käosulane, metskiur, vint ja punarind. ![]()
![]()
Esimene on raskete passaažide kunstnik, viimane oma väikesel vioolal pakub mahedate ja tõsiste pidulikkude nootide vahel rõõmsaid pizzicato'sid.![]()
![]()
Flööti puhuvad hästi igaüks oma laadi ja oma pilli põõsalind, karmiinleevike ja muidugi ka ööbik, kelle kätte loodus on usaldanud mitu mänguriista kuni kastanjetini.![]()
![]()
Oboed, klarnetit ja teisi roopillihelisid vilest käsitsevad meisterlikult laulurästas, musträstas ja vainurästas.![]()
![]()
Fagoti madalad kumedad hääled kõlavad summutatult meika kurgust. Hea tšellistki võib ta olla. Mõnikord on seda ka kuldnokk, kui ta matkib mõnd niidu- või vetelindu, näiteks noort parti. ![]()
![]()
Saksofonide, okariinide ja teiste mitmesuguste vilede ning puhutavate instrumentide helisid annavad igasuguses teisenduses edasi salulinnuke, käblik, lepalind, puukoristaja, metstikk, väänkael, põõsalinnud ning teised – ja kõik need pillimehed on oma ülesande kõrgusel.![]()
![]()
Vares on kontrabassimees ja kevadel mängib ta seda suurt viiulit päris lõbusa huumoriga. ![]()
![]()
Pisiviiulit – veerandviiulit – saevad hoolega pöialpoisid ja tihased. Aga tihased on ka head ksülofoni- ja trianglimehed, kellele huvitavalt seltsib metslehelinnuke. Rähnide käes on peente vaskpasunate ja litauride helistamine, aga nad on ka vilunud trummilööjad.» ![]()
![]()
Mart Mäger "Linnud rahva keeles ja meeles", Eesti Raamat, Tallinn, 1969.![]()
Linnutopis: Flamingo, heleflamingo (Phoenicopterus roseus ), SM _ 7360 Z 3537, Saaremaa Muuseum SA, www.muis.ee/museaalview/290522![]()
![]()
#muuseumiöö2026
Ja tarwitseb meil vaid Tartu Ülikooli raamatukokku nina pista, kui kohe leiame…:![]()
![]()
"Eestikeelse ulmekirjanduse olemust on läbi aja kirjanikest enam vorminud tõlkijad, kelle määravat rolli kiputakse sageli ära unustama.![]()
![]()
Iseäranis ere, laiahaardeline ja kestev on olnud Johannes Aaviku tõlgete mõju.![]()
![]()
Esimesed katsed õuduskirjandust eestindada tegi Aavik Tartu Ülikooli tudengina aastatel 1902-1903, kui mitmel pool (nt ajalehes Postimees) ilmusid tema ümberpanekud Guy de Maupassanti ning Edgar Allan Poe lugudest.![]()
![]()
1913. aastal tõlkis ta Postimehe järjejutuks J.-H. Rosny vanema värske lühiromaani „Maakera surm", mis kõneles kauge tuleviku vaevatud inimkonnast. Selle teosega oli Aavikul juba väga selgeks sihiks levitada oma keeleuuenduslikke ettepanekuid, sest nagu ta eessõnas märkis, "kus on see mõnusam teha, kui ühes ilukirjanduslikus teoses, nowellis, romaanis, mida laiemadki ringkonnad loewad."![]()
![]()
Kuid ajalehetoimetus polnud siiski piisavalt aldis uuendustega kaasa minema ning juba järgmisel aastal asutas Johannes Aavik omaenda kirjastuse Reform (hiljem Istandik).![]()
![]()
Erilist hoolt pühendas värske kirjastaja maailmakirjanduse üleloomulikke lugusid koondavale tõlkesarjale „Hirmu ja õuduse jutud" (1914-1928), mida ilmus kokku 24 numbrit. Ulmelise sarja kesksed autorid olid koostaja pikaaegsed lemmikud Poe ja Maupassant, kuid ampluaa oli palju laiem, ulatudes kaasajast antiigini, suurtest klassikutest (Johann Wolfgang von Goethe, Juhani Aho jt) parajasti žanrit vormivate õuduskirjanikeni (nt Hanns Heinz Ewers).![]()
![]()
Võibolla just tänu meie esivanemate ulme- ja põnevusjanule on käibesse läinud selles sarjas tarvitatud tehissõnad nagu kolp, roim, relv, laip, raev, julm, sünge, kummaline, ent ka hoopis neutraalsemad keeleuuendused, näiteks i-mitmus."![]()
![]()
Täname, TÜ raamatukogu ja Prima Vista kirjandusfestival! ![]()
![]()
Muide, TÜ raamatukogus on ka saarlase Vello Vinna imetore näitus "Tehis ja ehis" seni näitamata töödest:)
Ja veel Johannes Aaviku tõmmususest ja tulisusest: "1930. aastal pakkus näiteks eesti keeleteadlane Andrus Saareste (1892 – 1964), kel täna surma-aastapäev, Johannes Aaviku võimaliku emapoolse esivanemana välja muulase: "….olnud mitu põlve tagasi keegi tõmmuihuline, taluelule võõras ja põllutöös saamatu mees, arvatavasti välismaalane (Lõuna-Euroopast?).![]()
![]()
August Mälgu esivanemate kohta kirjutab teatridekoraator Frits Matt, kirjaniku õpilane nii:![]()
![]()
"Tema tõmmuvõitu nahavärv ja kõik muu tema olekus meenutas mulle midagi lõunamaist…Üks vana legend Lääne-Saare rannarahva hulgas kõneleb, et kunagi kauges minevikus hukkus Karala kuivadel Hispaania või mõne teise võõramaa laev. ![]()
![]()
Mereõnnetusest randa pääsenud laevamehed jäidki sinna, rajasid oma eluaseme ning segunesid põliselanikega.![]()
![]()
Lääne-Saaremaa ja Sõrve rannarahva hulgas võime tõepoolest leida nende oletatavaid kaugeid järglasi: nahavärvus, liikuvus, kiirem kõnetempo, mitmekülgsed anded ja muu olek just nagu reedavad lõunamaist päritolu…![]()
![]()
See pole esimene kord, kui Saaremaa suurte poegade andekust ja muid omadusi on püütud seletada võõra verega."![]()
![]()
Tekst Aarne Vinkeli raamatust "August Mälk", kirjastus "Eesti Raamat", 1993. ![]()
Fotol Andrus Saareste, ÜAM F 371:5 F, Tartu Ülikooli muuseum, www.muis.ee/museaalview/1785123
Johannes Aaviku emapoolsed esivanemad pärinevad Valjala kihelkonnast Võhksa (Wexholmi) mõisa piirkonnast. ![]()
![]()
Selles suguvõsaliinis on ta kaugeimaks teadaolevaks esiemaks Vannamõisa Jahni ema Marre (1715-11. VIII 1790). 1782. a. revisjoni ajal oli taluperemees Vannamõisa Jahn 34- ja ta naine Andruse tütar Tio 35-aastane. ![]()
![]()
Johannes Aaviku emapoolne vanaisa Ado sündis Võhksal 22. nov. 1810. Rahvasuu jutustab, et keeleteadlase empoolne vanaisa Ado Vesik (Vessik) erinenud silmahakkavalt harilikust saarlasest. «Ta olnud käharpäine, tõmmuvereline ja romantilise hingelaadiga väikesekasvuline mehike, keda tegelik talutöö pole üldse huvitanud.![]()
![]()
Aaviku ema olnud suuresti oma isasse: käharate juustega ja sõstrasilmadega, väga tundeergas ja ilumeelne, tuliloomuline ja elava kujutlusvõimega.» ![]()
![]()
Allikas: Allikas: "Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule". H. Vihma, K. Mihkla, Tallinn, Valgus, 1971.![]()
![]()
Fotol ei ole Johannes Aaviku esiemad, sellega meenutame hoopis Kristjan Assafreyd, kes tegutses kuni 1869. aastani Kuressaares fotograafina. Temalt sai tellida visiitportreid, medaljone, maastikupilte, Kuressaare vaateid ja fotokoopiaid kunstiteostest. ![]()
![]()
Siinne foto on emadepäeva puhul ema ja väikese tütre täisportree, isikud tuvastamata. SM F 4115:6 F, Saaremaa Muuseum SA, www.muis.ee/museaalview/2609736![]()
![]()
Fotograaf Christian (Kristjan) Assafrey (31. märts 1837 – 30. juuni 1874) oli eesti fotograaf ja Kuressaare esimene trükkal. Assafrey fotod on haruldased. 1982. aastal oli teada kolm fotot: Tallinna kodaniku W. Kruse, Pärnu raamatuköitja ja bibliofiili M. Jürgensi ning Saaremaalt pärit hilisema Tartu notari E. Ditmari portree. 2025. aasta seisuga oli Saaremaa muuseumi fotokogus neli Assafrey fotot, kuid neil kujutatud isikuid pole suudetud tuvastada.