Muuseumist

Johannes Aavik

Silmapaistva saarlasest keeleteadlase Johannes Aaviku (1880 – 1973) elutööks oli keeleuuendus, mis oma ulatuselt ja mõjult on ainulaadne kogu maailmas. Keeleuuendusliikumise kõrgperioodil (1912–26) esitas Aavik oma põhilised ettepanekud eesti keele struktuuri uuendamiseks ja sőnavara rikastamiseks. Ta lõi kunstlikult kümneid uusi sőnu (näit. malbe, mõrv, naasma, relv, roim, uje, taunima, siiras jmt.), tema ettepanekul võeti eesti keeles tarvitusele mitusada laensõna soome keelest ja eesti murdeist (näit. algupärane, avardama, edu, hetk, huvi, kiinduma, soodus jne.). Keeleuuendite ja uute sõnade kasutamist demonstreeris  Aavik oma tõlketeoseis. Eesti keele õpetajana avaldas ta metoodilisi kirjutisi ja praktilisi keeleküsimusi käsitlevaid töid. Töötas prantsuse ja eesti keele õpetajana gümnaasiumides ja Tartu ülikoolis ning haridusnőuniku ja koolide peainspektorina haridusministeeriumis. 1944. aastal põgenes Johannes Aavik koos perekonnaga Rootsi, kus jätkas oma viljakat filoloogitööd. Johannes Aavik suri 17. märtsil 1973 Stockholmis ja on maetud sealsele Metsakalmistule. 

Joosep Aavik

Muusikapedagoog, koorijuht ja organist Joosep Aavik (1899 – 1989) on tõenäoliselt viljakaim, mitmekesiseim ja aktiivseim 20. sajandi saarlasest muusikamees. Ta lõpetas Tallinna Konservatooriumi helikunstniku diplomiga ja töötas seejärel Tartu Ülikooli kirikus organisti ja koorijuhina. 1929. aastal saabus Aavik tagasi Kuressaarde, kus temast sai Laurentiuse kiriku organist. Alates 1930. aastaist on Joosep Aaviku nimi lahutamatult seotud Saaremaa kultuurieluga: üle 50 aasta töötas ta muusikaõpetajana gümnaasiumis ja muusikakoolis, samuti koorijuhi, orkestri dirigendi, organisti ja kontserdiarvustajana, korduvalt valiti ta laulupidude üldjuhiks. Joosep Aavik tegeles ka heliloominguga (näit. soololaulud “Mõtisklusi talvehommikul”, “Kevadtunne”, “Lumehelveste valss”). Joosep Aavik suri Tallinnas 20. novembril 1989. aastal ja on maetud Kuressaarde, Kudjape kalmistule.

Majast

19. sajandi lõpul kuulus Kuressaares Sepa tänav 9 (hilisem Vallimaa 7) asuv majavaldus koos krundiga aednik Johann Brennerile (1834–92). Omaniku surma järel ostis selle Kuressaare kaupmees Jakob Aavik (Joosep Aaviku isa) oma vennale Mihkel Aavikule (Johannes Aaviku isa). 1. aprillil 1896 asuski Mihkel Aavik (1844–1909) siia koos abikaasa Anne (1849–1918) ja laste Aadu, Liisi ja Juuliga.

Johannes Aavik elas oma vanematekodus kooliõpilasena aastail 1898–1902 ja hiljem, 1919–26 Saaremaa Ühisgümnaasiumis eesti keele őpetajana töötades. Vanemate surma järel jäid maja hooldajaiks őed Liisi (1885–1949) ja Juuli (1890–1959).

1961. aastast kuni surmani 1989 oli sama maja Joosep Aaviku kodu. 19. juunil 1992 avati siin Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum.