Aavikute maja
Kahe suure saarlase, silmapaistva keeleteadlase Johannes Aaviku (1880 – 1973) ja armastatud muusikapedagoogi Joosep Aaviku (1899 – 1989) majamuuseum Kuressaare südames.
Kõige lihtsam ja kiirem viis meie igapäevaste tegemistega kursis olla, on läbi Facebook’i uudistevoo
Täna kl 13 kappame mööda Kubermangu-uulitsat koos Johannes Aaviku ja Louis Kahniga, kes ju vabalt võisid Kuressaares trehvata. Manööverdame mõlema mehe mälestustes ja unistustes, mis lähtuvad sellest Kuressaarele nii iseloomulikust materjalist – kivist.![]()
Kohtume! Kultuurikapak ei maksa kopkatki! Kivi, Kahn ja Aavik!
"Kuressaarel on minu nooruselus väga oluline koht – nimelt just selles linnas käisin ma esimest korda alaealisena alla 16-aastastele keelatud filmi vaatamas. Olin siis 11. Näidati filmi Tšehhi üliõpilastest "Humalakorjajad". Mis seal keelatut oli, ma ei tea, sest kunstnik Ilmar Torni poeg Raivo (juba suur) oli võtnud piletid viimasesse ritta, aga mina ei julgenud kodus öelda, et lähen keelatud filmi vaatama ja jätsin kahtluste hajutamiseks prillid maha."![]()
![]()
Sel reedel kl 15 on Peeter Volkonski Aavikute aias esireas prillid peas, sest Saaremaa kunstifestivali raames avame Peetri ema, kirjaniku, tõlkija ja luuletaja Helvi Jürissoni lasteraamatu põhjal valminud atraktsiooni lastele, kus luua sõnu ja jutustada lugusid. Peeter Volkonski meenutab oma ema kui lastele luuletajat, ning Kuressaaret ja Saaremaad.![]()
![]()
Head lapsevanemad ja lapsevanavanemad, võtke oma 6-10-aastased näppu ja tulge!![]()
![]()
Mehe portree, Peeter Volkonski (sünd. 1954), näitleja, lavastaja ja muusik, ERM Fk 3051:19779, Eesti Rahva Muuseum, www.muis.ee/museaalview/4327869
Mis toimub Aavikute aias? Võluvärk, imelugu, elustratsioon? Iga lapsevanem ja lapsevanavanem võtab sel reedel kl 15 kõik oma 6-10-aastased käekõrvale ja tuleb Aavikute aeda oma silmaga kaema, kuidas üks imetore lasteraamat, mille autor veetis oma lapsepõlve Kuressaares ja mille illustraator on ilmakuulus saarlasest graafik, ellu ärkab:) Rohkem infot kommentaaris:
Johannes Aavik juuvib, et just muhulane Signe on täna Aavikute maja ust avatuna hoidmas:![]()
![]()
"Saaremaal ja Muhus on rahval kongruentsitunne veel elav: sääl räägitakse: 'rikaste vanemate', 'vaeste inimeste', 'puhaste kätega', 'mustade jalgadega', 'mädad munad', 'rõõsal piimal' jne.![]()
![]()
Ka objekt on siin veel haruldaselt hea, nimelt täisobjekt: kas ma või selle lambi teise tuba ( = tuppa) viia; – ta tahab enesele uie obuse osta. Täisobjekti tunne on siin tõesti veel ysna hea ja kindel. ![]()
![]()
Partitivismi kaldutakse paljo vähem kui mandril. Mandri eestikeel on syntaktiliselt kohutavalt kannatand ja laostund." (IDEEPE)![]()
![]()
Signe ise kasutab ikka seda kena muhu murde sõna 'munuke', nii et tulge muuseumisse ja pange tähele, kas lahkudes soovib Signe teile: "Olge munuksed!"![]()
![]()
Muhu naine vikati ja rehaga, ERM Fk 187:2, Eesti Rahva Muuseum, www.muis.ee/museaalview/628505
AAVIKUD AVANEVAD HOMME! Pühapäev on põrpiv päev! Sel suvel on Aavikute maja lahti pühapäeviti ja pikemalt kui varem, suisa septembri keskpaigani! Ikka edasi kehtib see, et külastuse ja sõnakunsti töötoa saab ka muuks ajaks kokku leppida, ning eriti kena, kui seda tehtaks suuremale seltskonnale ja tuldaks sõpruskonna, suguseltsi või kolleegidega ja![]()
![]()
lauldaks valjul häälel või tantsitaks aias valssi Aavikute uue eksponaadi ehk Joosepi raadio saatel, mis mängib 14! eri versiooni saarlaste hümniks tituleeritud laulust "Ma vaatan paadist kiikriga, kui kaugel on see Saaremaa" ooperist pungini! ![]()
![]()
Ja see pole veel kõik – raadiost kuuleb ka suurt saarlasest sõnaseppa ennast, nimelt Stockholmis 1963. aastal tehtud intervjuud Johannes Aavikuga ja ajastule omase vindiga, mida tuleb kohapeale kuulama tulla.![]()
![]()
Ja see pole veel kõik – sellest suvest on Aavikute uksi avatuna hoidmas SA Saaremaa Muuseumi külastusjuhid, keda seni olete igapäevaselt kohanud Kuressaare lossis ja jõulude paiku ka Mihkli talumuuseumis – Signe, Edith ja Heino.![]()
![]()
Esimesel pühapäeval võtab teid vastu Signe, kes on päritolult muhulane ja kelle keelehuvi ja -tausta tutvustame varsti ka lähemalt.![]()
![]()
Kes väisab, see välmib!
"Meie võõrkeelte-õpetajad olid ja on suures ylekaalos naised. Ent naised ise ei taotle keele õpetamises kirjanduse, seega kirjakeele, raamatulise keele mõistmise võimet, vaid päämiselt oskust kõnelda, ,,parleerida''. Ent kõnekeel on sõnavaraliselt paljo lihtsam ja vaesem. See koosneb enamasti lihtseid, igapäevaseid asjo ja mõisteid tähendavaist sõnost, nagu: Kus te käisite? Kes sääl olid? Mis see maksab? See ei meeldi mulle. Ma tahan temaga tutvuda. Nad on juba tagasi tulnud. Me olime eile synnipäeval jne.![]()
![]()
Kirjakeeles aga on paljo abstraktsõno ja raamatulist fraseoloogiat. Lugemaks seda raamatulist keelt arusaamisega, selleks tuleb tunda kõik selle harilikod sõnad ja fraseologismid, mida on vähimalt kymme tuhat ![]()
(arvestades tyvisõnad ja ka need, mis prefiksidega saavad teise tähenduse)."![]()
![]()
Nii arvas Johannes Aavik oma päevikus IDEEPE ja oleks täna hõirinud, sest Aavikute maja ja aed täitus täna eesti keelt võõrkeelena õpetavate õpetajatega, kes sukeldusid innu ja elevusega Aaviku keeleuuendusse, sõnade laenamisse ja loomisse.![]()
![]()
Täname tulemast ja ootame tagasi koos õpilastega!