Kahe suure saarlase, silmapaistva keeleteadlase Johannes Aaviku (1880 – 1973) ja armastatud muusikapedagoogi Joosep Aaviku (1899 – 1989) majamuuseum Kuressaare südames.
Uudishimupäev
14. ja 15. novembril Aavikutes
Kõige lihtsam ja kiirem on meie igapäevaste tegemistega kursis olla läbi Facebook’i uudistevoo
"Habe oli Seiule väga oluline. Ta kandis pintsaku rinnataskus alati kammi, millega ta igal võimalusel juukseid silus ja habet kahte lehte kammis.Saksa sõjaväkke mobiliseerituna taheti maha lõigata nii juuksed kui habe. Juuste pügamisega oli ta nõus, kuid habet ta puutuda ei lubanud. Seiu ähvardas: "Kui Saksa armee võtab mu habeme, kaotab Hitler sõja". Ajalugu on selle tõeks teinud.Habe oli Seiule ka "suhtlusvahend" naistega. Tervitusele järgnes laulusalm "Hõbehabe ja kuldvurrud, tule tule, ma kallistan!" Seejärel haaras Seiu naise embusesse, tõmmates kallistuse ajal habemega üle kaela. Selline ootamatu teguviis ja habeme karedus põhjustas alati suurel hulgal elevust.Lapselaps Helen meenutab: "Moskvast oli saabunud keskealine korpulentne proua koos tõlgiga. Proua oli mingi instituudi professor ja õppejõud ning oli kuulnud Seiust kui huvitava elufilosoofiaga inimesest. Eestisse sattudes tuli ta Seiut oma silmaga vaatama. Peale tõlgi seletust ajas Seiu käed laiali, haaras proua oma embusesse ja tegi "habemekõdi". Proua rebis end lahti ja silkas kilgates auto poole, Seiu, habe õieli, järel…. Vanaemal oli väga piinlik, aga õnneks saadi naljaga asjast üle."Saaremaa prohveti Seiu (1909 – 1996), kelle surmast möödus sel aastal 30 aastat, paarituhandest märkmikust näeb sel laupäeval kl 16.00 – 17.30 ja pühapäeval kl 12.00 – 13.30 Aavikute majas paariteist. Võimalik, et märkmikke puudutades ja lugedes sünnib imesid. Lugeda, soovi korral ka laulda, saab "Üleilmse rahuriigi hümni". Tasuta.Samas vaatamiseks ka Johannes Aaviku enda joonistatud kaanekujundused "Hirmu ja õuduse juttudele". Majamuuseumi annetustena saabunut uurivad ja kommenteerivad kunstiteadlane Lola Annabel Kass, TÜ filosoofia osakonna mõtteloo õppetoolist Kaarina Rein ning Aavikute ajamuuseumi arendaja Merit Karise.Tulge ja jutustage meile veel lugusid Seiust!Haruldusi nagu prohvet Seiu märkmikud ning Johannes Aaviku enda käega tehtud joonistused "Hirmu ja õuduse juttudele" näeb tänu president Karise algatatud uudishimupäevale, millele Eesti Muuseumiühing õla alla paneb: muuseum.ee/uudishimupaev-muuseumis/ Foto ja teksti allikas: "Prohvet Seiu tööd ja tegemised", uurimistöö, koostaja Gerda Loviise Telk, 2020.
Sel laupäeval kl 16 – 17.30 ja pühapäeval kl 12 – 13.30 kergitame president Karise algatatud uudishimupäeva puhul pooleteiseks tunniks saladusloori kahelt põnevalt üsna hiljuti Aavikute majja jõudnud annetuselt:prohvet Seiu märkmikud ning Johannes Aaviku enda käega tehtud kaanekujundused tema "Hirmu ja õuduse juttudele."Aaviku kunstist: Esimesed katsed õuduskirjandust eestindada tegi Aavik Tartu Ülikooli tudengina aastatel 1902-1903, kui mitmel pool (nt ajalehes Postimees) ilmusid tema ümberpanekud Guy de Maupassanti ning Edgar Allan Poe lugudest. 1913. aastal tõlkis ta Postimehe järjejutuks J.-H. Rosny vanema värske lühiromaani "Maakera surm", mis kõneles kauge tuleviku vaevatud inimkonnast. Selle teosega oli Aavikul juba väga selgeks sihiks levitada oma keeleuuenduslikke ettepanekuid, sest nagu ta eessõnas märkis „kus on see mõnusam teha, kui ühes ilukirjanduslikus teoses, nowellis, romaanis, mida laiemadki ringkonnad" loewad."Kuid ajalehetoimetus polnud siiski piisavalt aldis uuendustega kaasa minema ning juba järgmisel aastal asutas Johannes Aavik omaenda kirjastuse Reform (hiljem Istandik).Erilist hoolt pühendas värske kirjastaja maailmakirjanduse üleloomulikke lugusid koondavale tõlkesarjale „Hirmu ja õuduse jutud" (1914-1928), mida ilmus kokku 24 numbrit. Ulmelise sarja kesksed autorid olid koostaja pikaaegsed lemmikud Poe ja Maupassant, kuid ampluaa oli palju laiem, ulatudes kaasajast antiigini, suurtest klassikutest (Johann Wolfgang von Goethe, Juhani Aho jt) parajasti žanrit vormivate õuduskirjanikeni (nt Hanns Heinz Ewers).Võibolla just tänu meie esivanemate ulme ja põnevusjanule on käibesse läinud selles sarjas tarvitatud tehissõnad nagu 'kolp', 'roim', 'relv', 'laip', 'raev', 'julm', 'sünge', 'kummaline', ent ka hoopis neutraalsemad keeleuuendused, näiteks i-mitmus.Aaviku kunsti kohale kummarduvad ja seda kommenteerivad videvikutunnil kunstiteadlane Lola Annabel Kass, Tartu Ülikooli filosoofia osakonna mõtteloo õppetoolist Kaarina Rein ning Aavikute arendaja Merit Karise. Uudishimupäevale on pannud õla alla Eesti Muuseumiühing, vaata siit, mida ka mujal huvitavat: muuseum.ee/uudishimupaev-muuseumis/Teksti allikas: ulmekirjanduse näitus Tartu Ülikooli raamatukogus 2026. a mais.
"Eelmise nädala veetsin Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumis Kuressaares. See 150 aastat maja on lugude ja raamatute aardelaegas! Suured tänud muuseumi juhatajale Merit Karisele külalislahkuse ja põnevate teadmiste jagamise eest! Õppisin mitu uut Johannes Aaviku leiutatud sõna – neid leidub ka tillukeste raamide seest ootamatutes kohtades muuseumis – ja sain jälgida koolilaste töötubasid Aaviku keele ja Saaremaa murdekeele teemadel. Aavikute majja läksin selleks, et viimistleda rahus ja üksinduses, kaugel Tartu rahututest, mõningaid ilukirjanduslikke tekste, aga seda ma seal ei teinud.Nimelt hingedepäeva hommikul leidsin vannitoa põrandale kukkunud raami killud ja nende seast sõna "nembe" (häätahtlik, mitte-nõudlik, vt. Antoine Chalvin: "Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus", tlk Heete Sahkai, Gigantum Humeris, 2023). See oli muidugi märk, millest ma mööda vaadata ei saanud. Veel samal õhtul lugesin J. Randvere aka Johannes Aaviku kirgliku fantaasia nimega "Ruth", kus ta kirjeldab oma unistuste naist – kes just nimelt ongi nembe, kuigi jutustuse kirjutamise ajal ei olnud ta seda sõna veel leiutatud. Ja terve nädala kirjutasin ainult nembest ja "Ruthist". Kui ma ei kirjutanud, hulkusin sügise-sulnis Kuressaares, laadisin oma akusid kohvikutes, mere ääres, spaas. Üks sõber helistas mulle reedel, aga ma ei saanud temaga pikalt rääkida, kuna olin just massööri juurde minemas."Ma kadestan sind," kostis sõber. "Alati, kui ma helistan sulle, sa oled Soome tippkirjanikega šampust joomas või resideerid mõnes paradiislikus pelgupaigas." Jah, just niimoodi ma elangi, kaks korda aastas, või nii 😉"Nii muljetas Heidi Iivari, Aavikute novembri alguse loomeresident ja Soome päritolu Tartu kirjanik, tõlkija, kirjanduskriitik ja Soome Instituudi programmikoordinaator.Heidilt on ilmunud kaks kakskeelset luulekogu “Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja” (Enostone, 2021; 2. trükk 2023) ja „Meidän suvun miehet / Meie suguvõsa mehed“ (Enostone, 2024). Täname tulemast!
Täna on parim päev mitte banaanikala püügiks, vaid et koos isa või vanaisaga valmistada martul – tahmane kartulist mardiküünal – et see homme, mardilaupäeval aknale või lauale panna.Monika Undo, Läänemaa Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja keelenupp ajalehes Lääne Elu 6.11.2026: "Kuidas tähistada tänapäeval mardipäeva? Üks võimalus on teha martul.„Martul" (mart + kartul) on kartulist mardiküünal, mille võib panna näiteks aknalauale märgiks, et mardid on perre oodatud. Martul kuulub Aavikute majamuuseumi arendaja Merit Karise sõnaloomesse.Keeleteadlane Johannes Aavik pani paljude enda välmitud sõnade puhul kirja, millal ja kus need sündisid. Näiteks sündis „malbe" 29. juuli 1931. aastal kell 6 aias murul lesides.„Martuli" sünnipäev on aga 6. novembril 2019 kell 20.15 ning sõna sünnikoht on Vancouver. Merit Karise meenutab: „Taipasin, et mardipäeva sobiks meie oma kartulist küünal, mis on oma loomulikus olekus mullane, mõnusalt määrdunud ehk tahmane – nagu üks õige mart olema peab."Soovitusi martuli valmistamiseksLõika suur kartul pooleks.Lõika alumise poole serv veidi sügavamaks, et poolte kokku pannes moodustuks suu. Uurista alumisse poolde teeküünla jaoks sobiva suurusega õõnsus.Seejärel uurista kartuli ülemine pool ning tee sellele silmad ja ninaaugud.Lõpuks tee kartuli ülaossa auk, et martul saaks paremini õhku.Enne martulit sündis Merit Karisel samal põhimõttel õunaküünal, mis sobiks kadripäevaks. Karise: „Laenakem suurest ilmast häid ideid ning rakendagem neid loovalt oma kodus oma kenade kommete järgi."Mõnusat martulite valmistamist!"Foto ja fotol oleva martuli autor on Merit Karise.
See pole üksi hull, kes teisi lööb,hull samuti, kes laseb ennast lüüa!See pole üksi narr, kes teiste leiba sööb,ka see, kes laseb enda laualt süüa.Kes kannatades vaikselt ennast müüs,ei müünd end üksi, vaid ka kõiki teisi,kuid see, kes tõmbas selga sõjarüü,läks vabastama endaga koos teisi.Aira Kaal täna 115SÜG-i 12. lennu humanitaarharu tütarlapsed koos klassijuhataja Aleksei Sepaga. (lõpetasid 1930). III rida 4. Aira Kaal. , SM F 4044:250 F, Saaremaa Muuseum SA, www.muis.ee/museaalview/324131
Kas on kiisika moega poisid? Kuressaare Hariduse Kooli 5. klassid käisid täna Aavikute majas ning aias, kus näitlesid ja arvasid ära saarekeelseid ütlemisi, panid paari murde- ja kirjakeelt ning sirgeldasid nii ühe saarlase, Johannes Aaviku loodud, kui ka suure hulga saarlaste loodud ehk murdekeelseid sõnu, püüdes kõla järgi ära arvata, millist inimese omadust võiks sõna tähendada. Täname Saarekeele grupi vedajat Kristiina Maripuud ning Margit Tammelehte Mihkli talumuuseumist, kes Aavikute maja saare murdekeele tunnile õla alla panid!:)Ja nüüd siis see kena sõna 'kiisikas':Kiisikas ehk üleannetu, nt:🔵 See on üks kiisika moega poiss. [Pöide]🔵 Ää mine nõnde kiisikate seltsi mette. [Pöide]Ka keesikas (pigem tähenduses 'vallatu'), nt:🔵 Igavene keesikas ehk uherdi jurakas, `seike `kangest terav, vallatu jooseb igas `kohta. [Jaani] 🔵 Se‿o `kangest keesika iŋŋega laps. [Pöide]🔵 Keesik, kes äi seesa `koskis. [Pöide]Allikas: Eesti murrete sõnaraamat