Aavikute maja
Kahe suure saarlase, silmapaistva keeleteadlase Johannes Aaviku (1880 – 1973) ja armastatud muusikapedagoogi Joosep Aaviku (1899 – 1989) majamuuseum Kuressaare südames.
Kõige lihtsam ja kiirem viis meie igapäevaste tegemistega kursis olla, on läbi Facebook’i uudistevoo
No mis kunsti auto pagasnikus Kuressaarde tuuakse?:) Saarlanna Anne-Liis Maripuu, kel sellest kevadest doktorikraad 1920. aastate moderntantsu uurimises, tõi lahkelt Saaremaa Gümnaasiumisse 11. septembri ajarännaku "Berliin 1936" ajastu mõtte- ja moevoolude tutvustamiseks fotonäituse saarlannast tantsijast, tantsulavastajast ja õpetajast Gerd Neggost, kel sel sügisel 135. sünniaastapäev.Ja muidugi tundsid saarlased üksteist ja suhtlesid, nagu lugeda Johannes Aaviku Kuressaare päevikust: "Mineval kolmapäeval olid Jenny Neggo ja ta onutütar Gerda Neggo minu pool ja siis mängisin neile viiulit. Nad olid päris üllatet selle viiuli kõlavusest. Vahest aga mõjos ka veranda hää akustika. Pärast lõunat mängi[si]n tundide kaupa – oli hää mängutujo – ja mulle näis, et ma kunagi ei olnud ilosamini mängind."Palume lahkesti näitust vaatama ning jälgige eelinfot, kuidas kogu Kuressaare 11. septembril Saaremaa Gümnaasiumi ajalooõpetaja Kadi Aaviku vedamisel 1930. aastate kuurortlinna elu kogeb!
Andres Herkel, Postimees: Kas üldse on mõni teine näide Aaviku kõrval, kus ühe inimese mõju keele arengule on nii suur?Antoine Chalvin, Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituut: See on ikkagi võimalik väikeses ühiskonnas, et üks inimene tunneb kõiki moekirjanikke, ise korraldab ja peab loenguid, annab välja ajakirja ja annab välja tõlkeid oma uuenduslikus keeles. Ma ei tea teist Aaviku sarnast. Andres Herkel: Prantsuse kirjandus on suur ja väga mitmekesine universum. Mis üldse on see miski, mida eesti kirjanduse tõlgetel on sellele juurde anda?Antoine Chalvin: See on keeruline küsimus, aga ma arvan, et eesti kirjanduses on midagi, mida meil on väga vähe või üldse mitte – see on see natukene pöörane fantaasia. Meil ei ole sellist kirjanikku nagu Kivirähk, kedagi ei saa temaga võrrelda. Ja Mehis Heinsaar samamoodi, tal on sellised täiesti pöörased lood, väga rikkalik kujutlusvõime.Prantsuse kirjandus on väga autorikeskne, siin kirjanik jutustab oma lugu, kuidas ta üles kasvas, kuidas teda lapsepõlves koheldi ja mida ta pidi kannatama. Mind see tavaliselt väga ei huvita, kuigi on olnud ka mõned erandid.Aga Kivirähk ja Heinsaar, ka Meelis Friedenthal – nad mõtlevad välja uusi maailmu ja asju, mida tegelikkuses ei saa juhtuda. See on minu jaoks palju huvitavam. Näiteks Friedenthali «Punkti ümber» viib oma tegevuse ka Euroopasse, aga seal toimub palju üleloomulikku – kuidas peategelane surnute hääli kuuleb, surnute riiki läheb ja sealt tagasi tuleb.Lugegem Postimehest suurt intervjuud Antoine Chalviniga, praegusel hetkel tõenäoliselt parima Johannes Aaviku elutöö tundja, eesti keele õpetaja ja tõlkijaga. Link loole kommentaaris.Foto: Johannes Aaviku Seltsi koosolekust osavõtjaid Aavikute Majamuuseumi aias (vasakult teine A. Chalvin), SM F 3793:137 F, Saaremaa Muuseum SA, www.muis.ee/museaalview/2129105
Rahvusvahelise koerapäeva puhul kordame kõik koos:VIGA: külm kui hundilautÕIGE: külm kui koeralautHundil ei olegi lauta; "hundilaut" selles ütluses on tulnud sellest, et saksa keeles on "Hundestall" (koeralaut). Kogu see kõnekäänd on tõlkelaen."Tänapäeval siis "külm kui koerakuut"? Allikas: Johannes Aavik, "Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika", Noor-Eesti kirjastus Tartus, 1936Foto: Ado Vabbe, EKM j 25200 G 15361, Eesti Kunstimuuseum SA, www.muis.ee/museaalview/1490313
MAARUL – uus sõna tähistamaks muruniidukit:) Sellise välminguga lõpetasid Kullamaa-Risti keskkooli õpetajad oma väisangu Saaremaale ja Aavikute majamuuseumisse. Õpetajad küsisid häid küsimusi, muuhulgas ka traagilise saatusega eesti keeleteadlase Elmari Muugi ja Johannes Aaviku lävimise kohta, mille vastuseks tuli nentida, et Aavik kahjuks ei pidanud Muugist lugu, nagu saab lugeda tema päevikust IDEEPE:"Minule näib ikka, et Eesti rahva saatus oleneb keeleuuendusest ja selle saatusest. Kui Eesti rahvas tahab lõplikolt jääda praegose halva Muuk – Veski rõivakeele juure, siis ta ei vääri paremat saatust kui kadoda ja sulada mingisse teise rahvusesse. Olen ikka mõtelnud, ytelnud ja kirjotand, et rahvas ja rahvus, eriti kui ta on väike, väärib niipaljo õigust ise olemiseks, kuipaljo ta oma keele ja kultuuriga esitab inimkonna rahvaste peres väärtuslikolt omapärast ja selles teatava täielisveni viidud tyypi.Senini Eesti rahvas aga ei ole seda pakkond: meie keel on puudulik, hõre, täis muukveskilisi halbusi, publiko halva keeleoskuse vigo, halbo kalduvusi, meie ilukirjandus on tyhine, pääliskaudne, lohakas, parimas juhtumis ysna keskpärane, samoti meie muusika ja kujotav kunst; ka meie teadus ei pako midagi edasiviivat, vaid on ainolt teiste rahvaste teaduste kordamist, meie inimesed – kõigis yhiskonna kihtides – on enamasti kergemeelsed, pääliskaudsed, lodevusse kalduvad, kerge elu ja lõbokultuuri tagaajajad, mille tagajärjeks on syndivuse allakäik ja rahva vähehaavaline väljasuremine. Suur materialistlikkus on omane enamikole eestlasile.Meie juhtkond ei ole välja töötand mingit rahvuslikko ideoloogiat, yles säädnud mitte mingit kõrgemat eesmärki või ideaali. Meie riigimehed, ministrid on olnud vaid ametnikod, parteimehed, lauaylemad, kes on vaadand vaid seda, et nende asjaajamine ja paberid oleksid korras."Täname tulemast ja ootame tagasi koos õpilastega!
Kuressaare on täis erilisi väravaid, ja üks eriti armas neist ootab täna kl 12 Aavikute aias lapsi, et üheskoos oma hing laulma panna. Kui aga vihma sajab või kallab suisa oavarrest, tuleb igaühel ise kodus väravalaulu laulda ehk et vihma korral ei saa me kahjuks aias väravaga mängida ja lastehommik jääb sel juhul ära.Foto on ühest Kuressaare päris väravast:)