Saaremaa Muuseum

SIHTASUTUS

Kuressaare linnus

avatakse homme 11.00

Aavikute maja

avatud kokkuleppel

Mihkli talu

avatud kokkuleppel

Kahe suure saarlase, silmapaistva keeleteadlase Johannes Aaviku (1880 – 1973) ja armastatud muusikapedagoogi Joosep Aaviku (1899 – 1989) majamuuseum Kuressaare südames.

Uudishimupäev

14. ja 15. novembril Aavikutes

Kõige lihtsam ja kiirem on meie igapäevaste tegemistega kursis olla läbi Facebook’i uudistevoo

Täna on JOOSEP AAVIKU (1899 – 1989), saarlasest armastatud muusikaõpetaja, pühendunud organisti, pedantse koori- ja orkestrijuhi ning viljaka muusikaarvustaja sünniaastapäev.Joosep Aavik sündis Kuressaares kaupmees Jakob Aaviku perekonnas. Kooliteed alustas ta 1908. aastal, võttes paralleelselt muusikatunde organist August Feyerabendi juures.Esimese maailmasõja ajal oli ta kinos klaveril mänginud saatemuusikat tummfilmidele ja pääsenud musitseerima ka Kuressaare Laurentiuse kiriku orelil. Peale Kuressaare gümnaasiumi lõpetamist 1919. aastal algasid muusikaõpingud Tallinna, hiljem Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. 1927. aastal lõpetas Joosep Aavik Tallinna Konservatooriumi helikunstniku diplomiga, töötades seejärel Tartu Ülikooli kirikus organisti ja koorijuhina. Ta juhtis ka Tartu Meestelaulu Seltsi koori ning Ühiskommerts- ja Kaubanduskooli pasunakoori.1929. aastal saabus ta tagasi Kuressaarde, kus temast sai Laurentiuse kiriku organist. Alates 1930. aastaist on Joosep Aaviku nimi lahutamatult seotud Saaremaa kultuurieluga: üle 50 aasta töötas ta siin muusikaõpetajana gümnaasiumis, ehitustehnikumis ja lastemuusikakoolis. Ta oli Kuressaare Eesti Seltsi koorijuht ja KES-i Teatri muusikajuht ning juhatas ka Kuressaare suvemuusikaorkestrit. 1932. aastast oli Joosep Aavik palju kordi Saaremaa laulupidude üldjuht. Joosep Aavik asutas 1949. aastal segakoori „Piret“ ja oli selle esimene juht, tegeles ka heliloominguga. Muusikaalaseid artikleid ja arvustusi on Joosep Aavikult ilmunud ajalehtedes Postimees ja Muusikaleht, eriti sagedasti aga Saaremaa väljaannetes. Organistina jäi ta truuks kirikumuusikale, kuigi nõukogude võimu aastatel oli aeg, mil Joosep Aavik sai kirikus orelil mängida vaid salaja, algul Saaremaal, hiljem kodukandist kaugemal, Pärnus.Ajakirjanik Harry Õnnis (1931–2005) on kirjutanud: Joosep Aavik oli kindlapiirilise, aga avara sisemaailmaga mees. Kõik madal oli talle võõras ja vastuvõetamatu. Pigem oli ta esteet. Taotlustes ja ettevõtmistes võis Aavik olla jonnakuseni visa, seda ka pisiasjades, mis mõnele ehk tundus pedantsusena. Tagasihoidlik inimene Joosep Aavik oli hea vestleja, aga mitte suur rääkija. Maailma asjade vastu tundis ta huvi kõrge vanaduseni. Joosep Aavik armastas elu, inimesi, muusikat, puhtust ja korda, pidas lugu heast vestlusest ning maiustustest.Joosep Aavik suri Tallinnas 20. novembril 1989. aastal – kolm päeva pärast oma 90. sünnipäeva ning on maetud Kuressaarde Kudjape kalmistule.1992. aastal avati Aavikute maja – nii Joosep Aaviku kui tema kuulsa keeleuuendajast onupoja Johannes Aaviku (1880–1973) mälestuseks Saaremaa Muuseumi filiaalina aadressil Kuressaare, Vallimaa tn 7.Joosep Aavik, SM F 3278:3 F, Saaremaa Muuseum SA, www.muis.ee/museaalview/3088068 …
View on Facebook (opens in a new tab)
Ja inimesed tulid ja rääkisid Seiust. Et Seiu luges Marxi ja temast suuremat ei pidanud, kuid mõnd mõtet pidas õigeks. Et ühel emal soovitas Seiu poja nimeks panna Aatom (aga ema pani Peeter). Seiu ise pani oma lehmale nimeks Roosamaikuupäike. Et Seiu sõitis pimedas tuledeta mootorrattaga, ja kui miilitis kinni pidas ja küsis, kuidas nii saab, vastas Seiu: "Küll jumal juhatab!" Et Seiu oli konkreetne tüüp, aga Seia oli globaalne tüüp, inimtüüp. Erilise auraga, puutumatu. Seiu kuulutas, et kord muutub prügi kullaks ja tuleb naiste võim. Inimesed ladusid Seiu liikuvate aabitsate ja plast-tahvlite mälestuseks Seiule olulised sõnad tahvlile.Öösel kolistas ja koputas keegi Aavikute maja ümber, oli see tuul või… …
View on Facebook (opens in a new tab)
"Habe oli Seiule väga oluline. Ta kandis pintsaku rinnataskus alati kammi, millega ta igal võimalusel juukseid silus ja habet kahte lehte kammis.Saksa sõjaväkke mobiliseerituna taheti maha lõigata nii juuksed kui habe. Juuste pügamisega oli ta nõus, kuid habet ta puutuda ei lubanud. Seiu ähvardas: "Kui Saksa armee võtab mu habeme, kaotab Hitler sõja". Ajalugu on selle tõeks teinud.Habe oli Seiule ka "suhtlusvahend" naistega. Tervitusele järgnes laulusalm "Hõbehabe ja kuldvurrud, tule tule, ma kallistan!" Seejärel haaras Seiu naise embusesse, tõmmates kallistuse ajal habemega üle kaela. Selline ootamatu teguviis ja habeme karedus põhjustas alati suurel hulgal elevust.Lapselaps Helen meenutab: "Moskvast oli saabunud keskealine korpulentne proua koos tõlgiga. Proua oli mingi instituudi professor ja õppejõud ning oli kuulnud Seiust kui huvitava elufilosoofiaga inimesest. Eestisse sattudes tuli ta Seiut oma silmaga vaatama. Peale tõlgi seletust ajas Seiu käed laiali, haaras proua oma embusesse ja tegi "habemekõdi". Proua rebis end lahti ja silkas kilgates auto poole, Seiu, habe õieli, järel…. Vanaemal oli väga piinlik, aga õnneks saadi naljaga asjast üle."Saaremaa prohveti Seiu (1909 – 1996), kelle surmast möödus sel aastal 30 aastat, paarituhandest märkmikust näeb sel laupäeval kl 16.00 – 17.30 ja pühapäeval kl 12.00 – 13.30 Aavikute majas paariteist. Võimalik, et märkmikke puudutades ja lugedes sünnib imesid. Lugeda, soovi korral ka laulda, saab "Üleilmse rahuriigi hümni". Tasuta.Samas vaatamiseks ka Johannes Aaviku enda joonistatud kaanekujundused "Hirmu ja õuduse juttudele". Majamuuseumi annetustena saabunut uurivad ja kommenteerivad kunstiteadlane Lola Annabel Kass, TÜ filosoofia osakonna mõtteloo õppetoolist Kaarina Rein ning Aavikute ajamuuseumi arendaja Merit Karise.Tulge ja jutustage meile veel lugusid Seiust!Haruldusi nagu prohvet Seiu märkmikud ning Johannes Aaviku enda käega tehtud joonistused "Hirmu ja õuduse juttudele" näeb tänu president Karise algatatud uudishimupäevale, millele Eesti Muuseumiühing õla alla paneb: muuseum.ee/uudishimupaev-muuseumis/ Foto ja teksti allikas: "Prohvet Seiu tööd ja tegemised", uurimistöö, koostaja Gerda Loviise Telk, 2020. …
View on Facebook (opens in a new tab)
Sel laupäeval kl 16 – 17.30 ja pühapäeval kl 12 – 13.30 kergitame president Karise algatatud uudishimupäeva puhul pooleteiseks tunniks saladusloori kahelt põnevalt üsna hiljuti Aavikute majja jõudnud annetuselt:prohvet Seiu märkmikud ning Johannes Aaviku enda käega tehtud kaanekujundused tema "Hirmu ja õuduse juttudele."Aaviku kunstist: Esimesed katsed õuduskirjandust eestindada tegi Aavik Tartu Ülikooli tudengina aastatel 1902-1903, kui mitmel pool (nt ajalehes Postimees) ilmusid tema ümberpanekud Guy de Maupassanti ning Edgar Allan Poe lugudest. 1913. aastal tõlkis ta Postimehe järjejutuks J.-H. Rosny vanema värske lühiromaani "Maakera surm", mis kõneles kauge tuleviku vaevatud inimkonnast. Selle teosega oli Aavikul juba väga selgeks sihiks levitada oma keeleuuenduslikke ettepanekuid, sest nagu ta eessõnas märkis „kus on see mõnusam teha, kui ühes ilukirjanduslikus teoses, nowellis, romaanis, mida laiemadki ringkonnad" loewad."Kuid ajalehetoimetus polnud siiski piisavalt aldis uuendustega kaasa minema ning juba järgmisel aastal asutas Johannes Aavik omaenda kirjastuse Reform (hiljem Istandik).Erilist hoolt pühendas värske kirjastaja maailmakirjanduse üleloomulikke lugusid koondavale tõlkesarjale „Hirmu ja õuduse jutud" (1914-1928), mida ilmus kokku 24 numbrit. Ulmelise sarja kesksed autorid olid koostaja pikaaegsed lemmikud Poe ja Maupassant, kuid ampluaa oli palju laiem, ulatudes kaasajast antiigini, suurtest klassikutest (Johann Wolfgang von Goethe, Juhani Aho jt) parajasti žanrit vormivate õuduskirjanikeni (nt Hanns Heinz Ewers).Võibolla just tänu meie esivanemate ulme ja põnevusjanule on käibesse läinud selles sarjas tarvitatud tehissõnad nagu 'kolp', 'roim', 'relv', 'laip', 'raev', 'julm', 'sünge', 'kummaline', ent ka hoopis neutraalsemad keeleuuendused, näiteks i-mitmus.Aaviku kunsti kohale kummarduvad ja seda kommenteerivad videvikutunnil kunstiteadlane Lola Annabel Kass, Tartu Ülikooli filosoofia osakonna mõtteloo õppetoolist Kaarina Rein ning Aavikute arendaja Merit Karise. Uudishimupäevale on pannud õla alla Eesti Muuseumiühing, vaata siit, mida ka mujal huvitavat: muuseum.ee/uudishimupaev-muuseumis/Teksti allikas: ulmekirjanduse näitus Tartu Ülikooli raamatukogus 2026. a mais. …
View on Facebook (opens in a new tab)
"Eelmise nädala veetsin Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumis Kuressaares. See 150 aastat maja on lugude ja raamatute aardelaegas! Suured tänud muuseumi juhatajale Merit Karisele külalislahkuse ja põnevate teadmiste jagamise eest! Õppisin mitu uut Johannes Aaviku leiutatud sõna – neid leidub ka tillukeste raamide seest ootamatutes kohtades muuseumis – ja sain jälgida koolilaste töötubasid Aaviku keele ja Saaremaa murdekeele teemadel. Aavikute majja läksin selleks, et viimistleda rahus ja üksinduses, kaugel Tartu rahututest, mõningaid ilukirjanduslikke tekste, aga seda ma seal ei teinud.Nimelt hingedepäeva hommikul leidsin vannitoa põrandale kukkunud raami killud ja nende seast sõna "nembe" (häätahtlik, mitte-nõudlik, vt. Antoine Chalvin: "Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus", tlk Heete Sahkai, Gigantum Humeris, 2023). See oli muidugi märk, millest ma mööda vaadata ei saanud. Veel samal õhtul lugesin J. Randvere aka Johannes Aaviku kirgliku fantaasia nimega "Ruth", kus ta kirjeldab oma unistuste naist – kes just nimelt ongi nembe, kuigi jutustuse kirjutamise ajal ei olnud ta seda sõna veel leiutatud. Ja terve nädala kirjutasin ainult nembest ja "Ruthist". Kui ma ei kirjutanud, hulkusin sügise-sulnis Kuressaares, laadisin oma akusid kohvikutes, mere ääres, spaas. Üks sõber helistas mulle reedel, aga ma ei saanud temaga pikalt rääkida, kuna olin just massööri juurde minemas."Ma kadestan sind," kostis sõber. "Alati, kui ma helistan sulle, sa oled Soome tippkirjanikega šampust joomas või resideerid mõnes paradiislikus pelgupaigas." Jah, just niimoodi ma elangi, kaks korda aastas, või nii 😉"Nii muljetas Heidi Iivari, Aavikute novembri alguse loomeresident ja Soome päritolu Tartu kirjanik, tõlkija, kirjanduskriitik ja Soome Instituudi programmikoordinaator.Heidilt on ilmunud kaks kakskeelset luulekogu “Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja” (Enostone, 2021; 2. trükk 2023) ja „Meidän suvun miehet / Meie suguvõsa mehed“ (Enostone, 2024). Täname tulemast! …
View on Facebook (opens in a new tab)
Täna on parim päev mitte banaanikala püügiks, vaid et koos isa või vanaisaga valmistada martul – tahmane kartulist mardiküünal – et see homme, mardilaupäeval aknale või lauale panna.Monika Undo, Läänemaa Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja keelenupp ajalehes Lääne Elu 6.11.2026: "Kuidas tähistada tänapäeval mardipäeva? Üks võimalus on teha martul.„Martul" (mart + kartul) on kartulist mardiküünal, mille võib panna näiteks aknalauale märgiks, et mardid on perre oodatud. Martul kuulub Aavikute majamuuseumi arendaja Merit Karise sõnaloomesse.Keeleteadlane Johannes Aavik pani paljude enda välmitud sõnade puhul kirja, millal ja kus need sündisid. Näiteks sündis „malbe" 29. juuli 1931. aastal kell 6 aias murul lesides.„Martuli" sünnipäev on aga 6. novembril 2019 kell 20.15 ning sõna sünnikoht on Vancouver. Merit Karise meenutab: „Taipasin, et mardipäeva sobiks meie oma kartulist küünal, mis on oma loomulikus olekus mullane, mõnusalt määrdunud ehk tahmane – nagu üks õige mart olema peab."Soovitusi martuli valmistamiseksLõika suur kartul pooleks.Lõika alumise poole serv veidi sügavamaks, et poolte kokku pannes moodustuks suu. Uurista alumisse poolde teeküünla jaoks sobiva suurusega õõnsus.Seejärel uurista kartuli ülemine pool ning tee sellele silmad ja ninaaugud.Lõpuks tee kartuli ülaossa auk, et martul saaks paremini õhku.Enne martulit sündis Merit Karisel samal põhimõttel õunaküünal, mis sobiks kadripäevaks. Karise: „Laenakem suurest ilmast häid ideid ning rakendagem neid loovalt oma kodus oma kenade kommete järgi."Mõnusat martulite valmistamist!"Foto ja fotol oleva martuli autor on Merit Karise. …
View on Facebook (opens in a new tab)